Autotööstus on täis hiilgavaid õnnestumisi, insenerigeeniust ja disainikunsti, mis on viinud maailma edasi. Kuid samal ajal eksisteerib ka autodünastia teine pool – masinad, mis olid nii halvad, nii valesti ajastatud või nii totakalt välja kukkunud, et neist said legendid täiesti teistel põhjustel. Mõni mudel kukkus läbi turul, mõni tehnilise ebaõnnestumise tõttu, mõni lihtsalt inetuse pärast. Siin on lood kuuest autost, mis ei oleks tohtinud nii halvasti minna… aga läksid.

Ford Edsel – suurejooneline fiasko, mis uputas 250 miljonit dollarit

1950. aastate lõpus unistas Ford millegi enneolematust. Nad tahtsid luua uue margi, Edseli, mis pidi täitma Ameerika keskklassi kõik unistused: luksust, jõudlust ja staatust. Turunduskampaania oli enneolematu – Edseli esitlust planeeriti nagu kuuma popstaariga pressituuri.

Siis nägi rahvas autot.

Juba esimesel päeval said kõik aru, et midagi on väga valesti. Edseli disain, eriti selle kummaline “hobusenina” radiaatorivõre, tekitas peaaegu üksmeelse vastureaktsiooni. Auto oli liiga kallis, liiga imelik, liiga valesti positsioneeritud. Lisaks tabasid tootmist kvaliteediprobleemid.

Edsel kadus turult vähem kui kahe aastaga, jättes Fordile ajaloo kõige kulukama õppetunni. Täna on Edsel küll väärtuslik haruldus, aga mitte selle pärast, mida ta saavutas – vaid selle pärast, kui häbiväärselt ta põrus.

Yugo – odavus, mis tõestas, et kõik asjad ei tohigi olla odavad

Kui Jugoslaavia Yugo 1980. aastate lõpus Ameerika turule jõudis, oli selle reklaamisõnum lihtne: “Uus auto kõigest 3990 dollariga!” Tundus liiga hea, et olla tõsi – ja oligi.

Yugo oli auto, mis lagunes isegi siis, kui ta seisma jäi. Uksepolstrid kukkusid küljest, armatuur pragunes päikese käes, mootorid surid kõige juhuslikumatel hetkedel. Võimsusest ei tasunud unistadagi, ohutusest samuti mitte. Testijad kirjeldasid seda kui “liikuvat ebakindlust”.

Kuigi Yugo pälvis maailma halvimatest autodest rääkivates edetabelites alati auväärse koha, oli tal üks positiivne külg: ta õpetas tarbijatele, et liiga odav hind pole alati hea märk.

Trabant – auto, mis tehti kangast, vaigust ja lootusest

Ida-Saksamaa sümbol Trabant on ainulaadne nähtus. Võiks arvata, et auto, mille kere on valmistatud duroplastist – sisuliselt kangast ja vaigust –, pidi olema innovatsioon. Tegelikult nägi Trabant välja nagu mänguasi, ja sõitis ka samasuguse väärikusega.

Kahetaktiline mootor mürises, tossas, lõhnas karmilt ja suutis ülima pingutusega pakkuda midagi, mida võiks nimetada sõitmiseks. Sellele lisandus puudulik ohutus, vilets koostekvaliteet ja sisuliselt olematu mugavus. Ja ometi – ometi – sai Trabantist kultus.

Trabant näitab hästi, et halb auto ei välista head pärandit. Kuid tehniliselt oli see täielik katastroof.

Pontiac Aztek – disain, mis pani kogu maailma korraga kulmu kergitama

Pontiac Aztek on ilmselt kõige tuntum näide disainilisest eksitusest, mis jõudis kuidagi heakskiidule, prototüübist tootmisse ja lõpuks müügile. Aztek oli proov muuta tavaline linnamaastur “seiklusautoks”, aga välja tuli midagi, mis nägi välja nagu kokkupõrke tulemus.

Auto proportsioonid olid kummalised, esiosa oli kole isegi oma aja kohta, materjalid olid odavad ja kogu masina visuaalne identiteet tegi tarbijad ettevaatlikuks. Müük oli nõrk, kriitika halastamatu.

Aastad hiljem sai Aztek kultusobjektiks tänu Breaking Badi sarjale, kus Walter White seda sõitis. Aga isegi see ei suutnud peita tõsiasja: Pontiac Aztek oli üks kõige halvemaid disainivalikuid autotööstuse ajaloos.

DeLorean DMC-12 – ilus väljast, valus seest

DeLorean DMC-12 on üks neist autodest, mille kultus ületab täielikult nende tegeliku võimekuse. Roostevabast terasest kere, üles avanevad “tiibuksed”, futuristlik jooneke – see nägi 1980. aastal välja nagu kosmoselaev. Probleem tekkis siis, kui inimesed sisse istusid ja sõitma hakkasid.

Auto oli üllatavalt aeglane, mootor nõrk ja koostekvaliteet pettumust valmistav. Tootmine oli kallis ja DeLoreani ettevõte sattus rahalisse kaosesse, mille lõpetas kurikuulus kokaiiniskandaal.

Ajalugu oleks DeLoreani unustanud, kui poleks filmi Back to the Future. Tänu sellele sai ühest läbi kukkunud futuristlikust projektist ajatu filmitäht.

Smart ForTwo (I põlvkond) – hea idee, halb elluviimine

Smart ForTwo oli kontseptina geniaalne: ultraviti auto linnasõiduks, väike jalajälg, ökonoomsus ja manööverdusvõime. Praktikas aga tulid välja probleemid, mida keegi lahendada ei suutnud.

Esimese põlvkonna ForTwo oli ebamugavalt hüplik, selle robotkäigukast oli niivõrd aeglane, et muutus liikluses ohtlikuks, ning külma ilmaga oli salongis ebameeldivalt jahe. Ka stabiilsus tugeva külgtuulega oli küsitav. Auto tundus pigem poolik prototüüp kui valmis toode.

Idee elas edasi, kuid esimene katse ebaõnnestus suuresti.

🏁 Mida need lood meile õpetavad?

Kõigil neil mudelitel on üks ühine joon: nad on olulised mitte selle tõttu, mida nad saavutasid, vaid selle tõttu, mida nad ei saavutanud. Nad näitavad, kuinka keeruline on autotööstus tegelikult:

• halb disain võib hävitada hea tehnika

• liiga madal hind tapab kvaliteedi

• turundus ei päästa toodet, mis ei tööta

• isegi ilus auto võib olla halb auto

• ja mõnikord jääb inseneritöö kaotajaks suurtele egodele ja valedele otsustele

Need ebaõnnestunud masinad on hoiatusmärk kogu tööstusele, kuid samal ajal ka värvikas osa autoajaloost.
Tänu neile mõistame täna paremini, miks edukad autod õnnestuvad.