Enamik seostab Nõukogude autotööstust hallide sedaanide ja kolhoositeede sapakatega, kuid selle ühtlaselt tuima massi varjus loodi mõnikord midagi nii üllatavat, et see tundub tagantjärele lausa vale ajastusse kuuluvat. ZIS-112 on selle kõige eredam näide: auto, mis ei sobitunud Nõukogude ametlikku kuvandisse, poliitilisse reaalsusesse ega isegi majanduslikku loogikasse. See oli midagi, mis sündis trotsist, ambitsioonist ja inseneride sisemisest soovist näidata, milleks nad tegelikult võimelised on.
ZIS-112 sündis 1950. aastate alguses – ajal, mil Nõukogude Liit ei tootnud ühtegi sportautot, rääkimata superautost. Läänes tegid ilma Ferrari, Jaguar ja Mercedes, kuid Moskva tahtis maailmale näidata, et ka neil on võimekust luua midagi enamat kui riikliku autoinspektsiooni Volga või partei tippude ZIL-limusiin. Nii anti ZIS-i tehastele ülesanne, mis tundus peaaegu absurdne: luua Nõukogude sportauto, mis suudaks konkureerida Lääne ringradadel ja lennata üle 200 km/h.
🔧 Inseneride salajane unistus, mis sündis hoolimata süsteemist
ZIS-112 ei sündinud poliitilisest tellimusest, vaid sisuliselt meistrite ja inseneride omavahelisest ambitsioonist. Paljud osalesid projektis vabatahtlikult, töötasid öösel ja panustasid oma loomingulisust, mida tavapärases Nõukogude tootmises kasutada ei saanud.
Inseneridel lasti võtta šassiina aluseks olemasolev ZIS-i konstruktsioon, kuid kõik muu – kere, aerodünaamika, mootor, vedrustus – loodi nullist. See oli täiesti enneolematu. Rae tänava kolhoosivolinikud poleks iial arvanudki, et samas riigis sünnivad autod, millel on agressiivne, Ferrari-laadne nina, sportkupee madal siluett ja aerodünaamilised küljeõhuvõtud, mis on pigem kodus Le Mans’il kui Moskva äärelinnas.
Kere tehti käsitsi. Iga paneel oli vormitud nagu kunstiteos. Sarnasus Ferrari ja Pagani stiiliga ei ole juhus: insenerid uurisid lääne ajakirju, fotosid, luurasid välismaiseid disainilahendusi, mida tegelikult ametlikult kasutada ei tohtinud.
⚙️ Tehniline hullus Nõukogude tingimustes
Esimesed variandid ZIS-112-st said tagasihoidlikumad mootorid, kuid projekti arenedes pandi kapoti alla 6-liitrine V8, mis suutis toota ligi 180–230 hobujõudu – numbrid, mis panevad tänagi austusega kulmu kergitama, kui teada, et need saavutati tööriistade, materjalide ja tootmiskultuuriga, mis olid lääne omast aastakümneid maas.
Tippkiirus ületas 200 km/h.
See oli 1950.–60. aastate Nõukogude tehnoloogia kohta täiesti pöörane tulemus.
Auto suutis konkureerida Riia ringrajal ja mitmel kodusel võistlusel, jättes maha nii Moskvitsi, Volga kui ka kõik teised Nõukogude tavapärased sõidukid. See oli tehniline manifest: me suudame küll, kui meid ei takistata.
🏁 Kuidas Nõukogude superauto kadus – ja miks sellest sai legend
ZIS-112 oli nii ebastandardne projekt, et see ei saanudki kunagi tootmisluba. Nõukogude Liit ei vajanud superautosid. Riik ei tahtnud edendada individuaalset kiirusekultuuri, luksust ega kapriisset “lääne stiili”. Parteile tundus sportauto pigem ebavajalik mänguasi.
Nii jäi ZIS-112 ainukordseks eksperimentiks. Aastate jooksul ehitati sellest mitu varianti, kuid ükski ei jõudnud sari- või massitootmisesse. Osa masina elementidest hävitati, osa läks kokkupõrgetes kaotsi. Mõni kereosa on säilinud muuseumides või eraomanike käes.
Kui auto oleks sündinud Itaalias, oleks sellest saanud Ferrari 250 GTO ajaähvardaja.
Kui see oleks sündinud Ameerikas, mäletaks maailm seda täna legendina nagu Corvette C1.
Kui see oleks sündinud Jaapanis, oleks see kultusmasin nagu Toyota 2000GT.
Kuid ta sündis Nõukogude Liidus – riigis, kus tehniline geenius ja poliitiline düstoopia elasid kummalises, vastuolulises kooselus.
⭐ Mida ZIS-112 tegelikult sümboliseerib
ZIS-112 pole lihtsalt auto.
See sümboliseerib:
- inseneride loominguvabadust keset piiranguid
- süsteemi trotsi
- alternatiivajaloo “mis oleks võinud olla” maailma
- tõsiasja, et anne ja ambitsioon võivad süttida ka kõige absurdsesemas keskkonnas
- unistust, mis oli oma ajast vähemalt 20 aastat ees
Kui vaadata ZIS-112 fotot, ei usu ükski inimene, et see on sama kultuuri looming, mis tootis sapakaid ja GAZ-24 Volgasid. Aga see ongi selle võlu: Nõukogude tehnikaajaloo kõige eksootilisem oks.
See oli Nõukogude Ferrari — auto, mis ei oleks tohtinud olemas olla, aga mis ometi sündis.
Hi, this is a comment.
To get started with moderating, editing, and deleting comments, please visit the Comments screen in the dashboard.
Commenter avatars come from Gravatar.